1343 aasta kevadel, Taara kroonika järgi, kasvas Aesti soost hõimude nurin neid valitsevate Taanide ja Liivimaa Ordu vastu sedavõrd suureks, et Kevadpüha järel süttinud mässuleek pühkis kulutulena üle Põhja-Eesti ja Saarte alade. Kõigi eelduste kohaselt oleksid pidanud halvasti relvastatud ja treenimata talupojad Ordult ja Taanidelt lüüa saama. Sellest on kogunisti kroonika kirjutatud kellegi Liivimaa Hindriku poolt; kõnealuse vagajutu tellija oli toonane Liivi Ordu Meister Otto von Dreileben. Paraku kulutas kõnealune isand oma raha halvasti, sest veel enne, kui Liivimaa Hindrikus kroonikaga ühele poole sai (ta oli just jõudnud verise Kanavere Lahingu kirjeldamiseni - muuseas mässajad pidid lahingu kaotama - selline oli tellija soov), kostis Ordumeistri kõrvu ärevust tekitav uudis, et Aestid on tormijooksuga võtnud Tarvanpää ordulinnuse. Garnison pani peale visa vastupanu alles siis relvad maha, kui mässajate ninamees hoiatas neid viimast korda alistuma, ähvardades vastasel korral kaitsjad koos laste ja naistega maha lüüa. Igatahes oli tema sõnadel soovitud mõju, kindluse garnisoniülem hindas olukorda adekvaatselt ja langetas ainuõige otsuse. Pealik Hõimulembe juhitud 2000 sõdalast said linnuse enda kätte. Garnison pani relvad maha ja alustas jala teed Toolse linna, lootuses sealt leida abi ja peavarju.

Ordumeister ei mõistnud, kuidas sai ordulinnus, mis varasematel aastatel hästi hoitud ja korralikult moonaga varustatud oli, langeda käputäiele mässajatele. Pääsenute kirjelduste põhjal hakanud mässajad puhuma sarvesid ja teinud kõva lärmi, käies nii kolm tiiru ümber linnuse (umbes noolelasu kauguselt). Peale kolmandat tiiru jäänud kõik vaikseks - kostnud ainult trummilöömist ja kellegi leelutamist. Korraga hakanud maa vappuma trummilöökide taktis - ja nii kõvasti, et müürid tükkis tornide ja sõjasulastega põrmuks pudenesivad. Enamik sõjasulaseid sai hukka varisevate kivide all, need vähesed, kes eluga pääsesid, olid sedavõrd läbi klopitud, et tõsist vastupanu nad osutada ei suutnud, kui mässajad üle rusude tormi jooksid.

Nii langes Tarvanpää. Ordumeistri muret süvendas asjaolu, et viimastel päevadel polnud midagi kuulda olnud ei Paide linnusest ega Haapsalu lossist. Nädalapäevad hiljem jõudsid Revalasse mõlemast linnast haavatuid täis laotud vankrid, mõned haavatutest olid juba surnud pika tee vintsutuste kätte. Pääsenud rääkisid kui ühest suust, et seletamatul kombel lossimüürid maaga tasa varisesid, kaitsjaid enda alla mattes. Paides piiranud kindlust tervelt neli kuningat ühekorraga. Haapsalu alla purjetas Saare pealike kogutud laevastik kellegi Pealik Vesse juhtimisel - kuulu järgi oli tema see, kes kaitses Muhu maalinna ja hiljem Pöidet. Haapsalu peakirik varises kokku koos suure osaga kapiitlihoonest, mattes enda alla Lääne-Saare piiskopi, kes parajasti jumalat palus, et too oma lambukesi avitaks. (Etteruttavalt võin öelda, et tol hetkel oli Jehooval pisut tegemist lõunapoolses maailmajaos, nimelt oli tegu kiire istungiga Jerashalaimis ja seetõttu ainus asi, mida Lääne Saare piiskop oma palvete tulemina nägi, oli salapärane kolmetäheline märk, mille loojuva päikese kiired maalisid kirikuseinale - Püha Sümbol BRB. Preestrid nägid selles ilmutust, mis kinnitas, et jumal tegeleb nende kahtlemata äärmiselt üksikasjaliku palve elluviimisega, kuid enne kui nad jõudsid ära oodata, millal Vesse laevastikule langeb nende tellitud pussnugade ja keeva tõrva sadu, varises kirik kokku - nagu eelpool juba mainitud sai. Jehoova, kes istungilt naases, nägi oma vastuvõturuumis äärmiselt pahurat Lääne-Saare piiskoppi koos mõnede preestritega. Millest kõnealused isandad vestlesid, jääb saladuseks, kuid levib kõlakas, et mõnedel inglitel õnnestus salaja jutuajamist pealt kuulata, mistõttu nad viidi üle madalamale ametikohale.)